Golf ja võistlemine

Golfi puhul on tegemist tehniliselt keeruka spordialaga, mis koosneb paljudest erinevatest elementidest. Nende elementide õppimine on pikaajaline protsess ning oskuste omandamise kiirus on individuaalselt väga erinev. Seetõttu on eriti laste (aga ka enamike täiskasvanute) puhul vajalik esmasel kokkupuutel golfimänguga juhendaja poolt saavutada õhin ja hasart, mis kandub õpilastesse. Algusaastatel tuleks lapsi juhendada viisil, et nad armastaksid golfi puhtalt mängu pärast. Laste jaoks on oluline, et golf oleks lõbus, et nad kogeksid edusamme, et golfiväljakul (k.a harjutusaladel ja klubimajas) oleks hea ja turvaline olla ning tekiks sõpruskond.

Enamik lapsi, kes on mistahes spordialal hea taseme saavutanud võistlevad hea meelega. Põhjus, miks võistlemine muutub vastumeelseks seisneb selles, kui lapsed pannakse võistlema enne seda kui nad on vajalikud oskused omandanud. Ka vaimse küpsuse  kujunemine ei pruugi vastata kronoloogilisele vanusele, mistõttu liiga varakult võistlema utsitamine võib olla negatiivsete tagajärgedega. Või kui juuniorid peavad pidevalt võistlema endast palju paremate ja tugevamate mängijatega. Löögipikkusega mitte arvestatavatelt tiidelt mängimine (liiga kaugelt), kus par’i tegemine nõuab suurt õnne ja õnnestumist ning iga löök peab olema maksimaalse pikkusega lõhub tehnikat ja vähendab rõõmu. Mõned lapsed võivad ärevaks muutuda ka peale esimeste võitude saavutamist, sest tunnevad, et peavad igakord justkui sellele standardile vastama või siis veelgi paremini mängima.

Võistlusteks vajaliku mentaalse tugevuse arenemisele aitab kaasa see, kui lisaks golfile harrastatakse ka teisi spordialasid. Ainult golfi mängides ei arene laps üldkehaliselt (vastupidavus, kiirus, jõud) ja muude sportlike oskuste kohapealt piisavalt mitmekülgselt ja vajalikus mahus. Teiste spordialade harrastamine aitab omakorda arendada golfiks vajalikke oskusi. Teatud põhioskuseid (Fundamental Movement Skills) ei saa hilisemas vanuses „tagantjärgi“ treenida, arvestades lapse bioloogilist vanust ( ja kasvu spurte) on teatud põhioskuste treenimiseks kindlad „aknad“.

Spordialad mida lisaks golfile harrastada: tennis, jalgpall, hoki, saalihoki, kergejõustik, pesapall, korvpall, sulgpall, lauatennis, võrkpall, squash, suusatamine, ujumine, erinevad võitluskunstid.

Enne esimestel juunioritele mõeldud võistlustel osalemist võiks:

• lapsel olla elementaarsed teadmised golfimängust, põhireeglitest, ohutusest ja etiketist.
• laps olla suuteline palli õhku lööma.
• laps olla võimeline oma lööke lugema ja tulemuskaardile märkima.
• laps tunda puttamise, chippamise ja täissvingi eripärasid.
• osata osaliselt reguleerida löögipikkusi.
• algelisel tasemel näidata vaimselt ja emotsionaalselt küpsust.

Golfi võistlustel (18-, 36- ,54-rajalistel) valitsev atmosfäär on valdavalt väga lõpptulemusele ehk skoorile orienteeritud. Siinkohal on treeneri (ja lapsevanema) positiivset julgustust tarvis, et mängija tähelepanu oleks endiselt temale jõukohastel väikestel sammudel ning tunnustada pingutust. Suurenenud huvi võistlemise vastu tekib tavaliselt umbes 12-13 aasta vanuselt. Võistluste puhul tuleb arvestada põhimõttega, et „rohkem ei ole uhkem“, sest kui hooaja jooksul on plaanis mängida 10 võistlust, siis on ebareaalne eeldada, et laps suudab kõigil kümnel mängida oma võimete maksimumi lähedal. Tark oleks selekteerida 1-2 kõige tähtsamat võistlust ning ümber nende planeerida treeningud ja teised võistlused ning sealjuures arvestada, et ülejäänud 8-9 võistlust ongi rohkem treeningu eesmärgil. Täiuslikkust taga ajades, iga päev ja iga võistlus maksimumi välja pigistades jõuab kiiresti läbipõlemise ja vigastusteni. Kui ühe või paari võistluse järgi hooaega planeerida, siis joonistub välja konkreetse mängija jaoks sobiv golfi- ja üldfüüsilise treeningute, mängimise, individuaalse harjutamise mahtusid ja puhkust arvestav mudel, mis võimaldab konkreetsel võistlusel parimas vormis olla. Sellise mudeli järgi treenimine on hea ettevalmistus USA ülikooli tasemel golfi mängimiseks ning elukutselise karjääris.

Golfi on vaja õppida mängima väljaku vastu, mitte teise mängija vastu. Par on see, millega tuleb mõõtu võtta ning siis tuleb mängu kõige karmim vastane – mängija ise.

Mängija saab kontrollida:

• Oma suhtumist
• Oma varustust
• Soojenduse tegemist
• Enne lööki toimuvat rutiini
• Peale lööki toimuvat rutiini
• Põhitõdesid enne lööki (grip, algasend)
• Ettevalmistust
• Suunavõttu
• Kepivalikut
• Strateegiat
• Otsustamist ja pühendumist
• Rühti
• Enda mängutempot

Ei ole võimalik kontrollida:

• Ilma
• Mängupartnereid
• Kaasmängijate mängutempot
• Lipu positsioone
• Väljaku tingimusi (griinide kiirust, raffi pikkust)
• Tulemust
• Kuidas pall kalletelt põrkab (raja poole, takistusse vms)
• Kuidas pall asetseb (mõnes kehvemas kohas vms)
• Võistlustel tiiaega
• Eelnevalt tehtud lööke
• Võitmist

Tekst: Mari Rauna